Harilik varemerohi, tavaseeme

Symphytum officinale

Varemerohi on mürgine taim, kuid tal on ka palju tervendavaid omadusi. Varem kasutati varemerohuleotist ja -tinktuuri seespidiselt, kuid tänapäeval eelistatakse ohutumaid meetodeid.

Välispidiselt kasutatakse juuri ja lehti reuma, podagra, liigesehaiguste, luukoe haiguste, kasvajate, paisete ja haavade raviks. Bakterivastase toimega tõmmisega loputatakse haavu ja mädapaiseid. Kindel ja äraproovitud vahend on varemerohu juurest valmistatud puder, mis pärast luumurdu ja kipsi eemaldamist pannakse vigastatud kohale. Selline ravimeetod kiirendab luukoe paranemist, mistõttu on taim saanud endale veel nime luukuduja. Ka liigeste paistetuse vastu aitab selline pudrumähis hästi. Valutavatele liigestele ja seljale soovitatakse aga mõneks tunniks asetada varemerohu värskeid lehti.

Hariliku varemerohu ürdi keedust on kasutatud hobuste kabjapõletiku ravimisel ja siit ilmselt tuleneb ka nimetus jalarohi.

Vägev väetaja ja värviandja

Varemerohu lehed ja varred sisaldavad suures koguses taimseid valke. Neist võib valmistada suurepärast vedelväetist, milles kõrvuti lämmastikuga on veel palju teisi mineraalaineid, samuti mikroelemente.

Väetise valmistamiseks võtke kaks peotäit kuivatatud varemerohtu, pange see plastnõusse ning kallake peale 10 liitrit sooja vett. Hoidke segu 3–4 päeva, et see hakkaks käärima. Seejärel lahustage segu veega vahekorras 1:3 või 1:5 (vastavalt vajadusele), ning kastke aiataimi iga kahe nädala tagant. Lahjendamata seda segu kasutada ei tohi, kuna see on väga sööbiv, ning taimed ei omasta seda.

Varemerohust valmistatud väetisega võib väetada ka toa- ja rõdutaimi, lahjendades segu vähemalt viis korda või rohkem. Peale kääriva lahuse võib kasutada ka käärimise lõpetanud lahust. Seda valmistatakse nii: võetakse 1 kg värskeid või 200 g kuivatatud varemerohtu, kallatakse peale 10 liitrit vett, parem vihmavett. Kolme-nelja päeva pärast muutub segu kleepuvaks lägaks ja nädala pärast on väetis valmis. Kuiva mulla jaoks lahjendage seda 1:20, niiske mulla tarvis 1:10. Vedelväetised viiakse niiskesse mulda vaid pilves ilmaga.

Käärimise lõpetanud väetis on kasulik kõikidele taimedele, kuid eriti hästi mõjub sellerile, kapsale ja tomatile. Tomateid võib sellega kasta iga päev, andes taimele 0,5 l lahust. Varemerohuga väetamist armastavad kõik mullaelanikud, seepärast on kasulik lisada seda pisut ka komposti. Kui te ei taha raisata aega ega jõudu väetise valmistamisele, lõigake varemerohult enne õitsemist suured lehed ära ja multšige sellega mullapind.­

Lisaks väetisele saab noortest varemerohu lehtedest kuldkollast värvainet. 

Varemerohust salvid ja õlileotis

Katrin Luke, Karepa ravimtaimeaia perenaine, fütoterapeut

Varemerohust salvid ja õlileotised aitavad reuma ja veenilaiendite puhul.

Varemerohusalv sea- või kookosrasvaga

Kui on radikuliit, sundasendist või traumadest tingitud õla- või seljavalu, võib varemerohujuurele lisada ka soopihla juurt. Mõlemaid hautatakse kuumas rasvas 5–8 tundi, kuni varemerohu juur muutub klaas-jaks. Siis kurnake, lisada võib ka nulu ja lavendli eeterlikku õli, liitri salvi kohta 30–40 ml.

Varemerohu juure õlileotis

Õlileotis on hea toimega nii liigesevalude kui traumade puhul. Tükeldage juur ja valage viinamarjaseemneõliga üle. Lisada võib männipungi, nulu- ja lavendlioksi. Laske seista toas umbes üks päev, seejärel pange jahedasse külmkappi. Ise hoian külmas umbes nädala, siis sügavkülma ja sealt võtan vajadusel portsudena välja. Kui on toores taim ja kuumutamata õli, kipub leotis ruttu hallitama ja käärima, seepärast tulebki külmas hoida. Rääsumist ja käärimist hoiab ära lavendli, nulu ja kadaka eeterlike õlide lisamine, mis on eriti hea ka reuma korral.

Veenilaiendite puhul võib varemerohujuurest tehtud salvile lisada saialille, kollast mesikat, kastaniõisi, -pungi, -vilju või -koort, majoraani ja rosmariini. Taimede ürdid lisage hiljem, lehtedele ja õitele piisab kuumas õlis 1–2 tunnist. Rosmariini, majoraani ja lavendlit võib lisada ka eeterliku õlina nii salvile kui õlileotisele.

Allikas: maakodu.delfi.ee